Kunst ei ole elu ilustamine, kunst ise ongi ELU. / John Ruskin
Eve Luige looming on särav ja sügav, tõsine ja
komplitseeritud, ilus ja kohutav.
Me kõik tunneme Eve Luike eelkõige tema personaalse stiili järgi, mis kujunes järk-järgult välja 1980iks, mille
üks
hittnäitusi leidis aset 1996 Rüütli galeriis ja milles on autor ka uuel aastatuhandel jätkanud oma
mõistulugusid, sj
kaasates erinevaid mõjutusi. Me kõik armastame ja imetleme Eve Luige kujustavaid joonefantaasiaid, mis oma
nõtkes
dünaamikas haaravad kaasa, seda enam, et nad kunagi ei paku üheseid vastuseid, seda enam, et nad säilitavad oma
saladuse.
Muidugi võib Eve Luige joone konfiguratsioone kõrvutada juugendi ja art deco’ga või isegi islami ornamendiga,
otsida
paralleele kaasaegsetelt, Eesti kunstist, leida nt Concordia Klari graafika või Hannes Starkopfi kunagine
90ndate
figuuriplastika, või ka nooremast kunstist – Merike Estna tänased meelismotiivid. Kuid kõrvutused on ikka
selleks, et
sõnastada kunstniku spetsiifika, tema oma nägu.
Mulle on alati tundunud vastunäidustatud Eve Luige tööde puhul kasutada väljendit dekoratiivne, ükskõik kuidas
kunstiajalugu seda terminit ka ei käsitleks. Evele on omased esteetilise nõudlikkusega – isegi karmusega –
pingestatud
kujunditervikud. Vormiliselt koonduvad tema jooned – mustreiks. „See muster on fantastiline, arutu, rikkalik,
pöörane.
Väliselt väga perfektne ja täpne, kompositsioonilt kompaktne, ei näi temas ometi sisimat korda ega loogikat
olevat
(«Tantra», «Mängur»). Kuidas sünnivad sellised mustrid? Kuidas leiab vaataja mingi lähtepunkti?“ (1996,
Potimees)
Meie tollases vestluses vastas Eve nii: „Ma ei tee mustrit mustri pärast. Muster on mõtte pingestaja, dünaamika
väljendusviis. Pealtnäha dekoratiivne võib sisaldada kõiki elus kohatavaid elemente, aga need on varjatud peene
dekoori
taha. Neid ei näe, nagu ei näe ka maailma, või ilusat aasa, kui lihtsalt läbi jalutada. Inimesed tegelevad
näivusega.“
Neis ’mustreis’ sisaldub terve maailm! Autori viimase kümnendi viikingikunstile suunatud huvifookus on ühest
küljest
muutnud neid ’mustreid’ abstraktsemaks, iseseisvamaks („Avali“/ „Sõnastamatu“ 2019), samas veelgi tihendanud
nende
struktuurset energiat ja sõnumlikkust („Üheksa inglit“ 2019).
Seoses kunstikooli diplomi vormistamisega 2008 ja Kõrgema Kunstikooli ja ülikooli loengukursustel vabakuulajana
osalemise kaudu suhestus kunstnik mitmete akadeemilise kunstiõppe väljunditega. Käesolevas retrospektiivsete
sugemetega
näitusevalikus on eriti põnev näha koostoimes Eve Luige oma stiili ja teisalt – esmakordseid katsetusi
suureformaadiliste abstraktidega. Ka need, olemuselt nii kauged käekirjad kohtavad Eve loomingus oma ühisosa ja
saavad
vastastikku teineteisele avavaks koodiks:
Joon on jõud, mille aktiivsus toimib sarnaselt kõigi ürgjõududega, palju omavahel seotud erisuunalisi jooni
mõjuvad
samamoodi nagu erinevad, üksteisele vastu töötavad stiihiad. / Henri van de Vilde
Kui mõttes lisame juurde Eve Luige erinevad elu- ja treeningupraktikad, enda sünteesitud ida võitlusstiile
imiteerivast
Chi-Jog-Katast igahommikuse päevaalustuseni koos Emajõega ning range enesedistsipliinini, saame veelgi kattuvaid
koode –
suhestumaks kunstniku loomingu fundamentaalsete allhoovuslike võngetega. Mõiste ILU ei ole siin pelgas dekoor,
vaid
kirglik püüdlus, protest, maisuse ja taevasuse segunemine, vastandite vastuoluline koostoime ja – ÜLETUS.
Käesolev juubeliga seonduv väljapanek jagab vaatajaga nauditava ekspressiivsuse ja avatusega kogu autori
mitmekesiste
otsingute ja leidude, tõdede ja veendumuste rikkalikku buketti.
Ogad lähevad läbi aja
Eve Luige graafika ja maalid Rüütli galeriis.
21.12.1996 Postimees
Kui vaataja astub neil jõulule lähenevatel päevadel Rüütli galeriisse Eve Luige näitusele «Mälu peegeldused»,
siis on
tal ehk üsna raske hoomata kunstniku piltide loogikat ja aluspõhja. Teda võtavad vastu mustrid, objektid (näod,
maskid,
linnud jne.) ja jooned. Galeriisse sisenejaid on palju. Piltide ees seistakse kaua.
Eve Luik alustas kunstnikuteed 1960ndate lõpul, mil Tartu kunstikontekst oli valdavalt pallaslik. Pallaslik
kunstivaim
jäi mulle võõraks ja ebapiisavaks - jäikkasvatuslikuks, mittevastavaks minu temperamendi dünaamikale.
Exliibristega
hakkas ta otsima inimkeha plastilisuse ja liikuvuse edasiandmiseks väljendusvahendeid ja tundis need ära nn
juugendlikus
dünaamikas.
Oletagem, et näitusekülastaja tajub esmalt mustrit, milleks juugendlikult
põimlev, kurduv ja katkematult voolav joon end kudunud on. See muster on fantastiline, arutu, rikkalik, pöörane.
Väliselt väga perfektne ja täpne, kompositsioonilt kompaktne, ei näi temas ometi sisimat korda
ega loogikat olevat («Tantra», «Mängur»). Kuidas sünnivad sellised mustrid? Kuidas leiab vaataja mingi
lähtepunkti?
Art deco (saksa kultuuriareaalis juugend) kunstistiil sündis Lääne- Euroopas XIX sajandi lõpul, üheks ajendiks
jaapani
puugravüüri näitus Pariisis. Kuivõrd jõuti Euroopas lookleva joone ürgse olemuse tunnetamiseni või kuivõrd nähti
temas
vaid eksootilist ja kaunist, stiliseerivat dekoorielementi, on ilmselt autoriti erinev. (Loodetavasti heidab
sellele
valgust Heie Treieri vastilmunud juugendi-raamat.) Omakorda paksendas võõritimõistmise kihti nõukogulik
retseptsioon,
mis nägi juugendis mandunud dekadentsi ja ideoloogilist kahjulikkust. Ma ei tee mustrit mustri pärast. Muster on
mõtte
pingestaja, dünaamika väljendusviis. Pealtnäha dekoratiivne võib sisaldada kõiki elus kohatavaid elemente, aga
need on
varjatud peene dekoori taha. Neid ei näe, nagu ei näe ka maailma, või ilusat aasa, kui lihtsalt läbi jalutada.
Inimesed
tegelevad näivusega.
Kuidas loodub muster, mis sisaldab maailma? «Päikesekarikas» näib kujutavat budistlikku motiivi, ehk Budda
ennast
(sümmeetriliselt komponeeritud portree)? Kuid tegelikult ei sündinud pilt Eve sõnul taotlusest. Idamaise tarkuse
järgi
saab ainult inimese enda liigne tahe sulgeda tunnetuse värava. Siin oleks ka veel hea näide stomatoloogia
kliiniku
tellimusest, kus sooviti tuua kunsti ooteruumis viibijatele lähemale. Ka see pilt „ Teravus” sündis
kujuteldavast ja
tunnetuslikust teravusest suus, ütleb autor.
Eve Luik tsiteerib Bô Yin Râd (Loomingu Raamatukogu 26/91): Kuidas saaksid tunnetuspilved viljastada maad, kui
nad
näivuse maailma saadetuina ei oskaks näivuses tegutseda näivusena. Ja jätkab: maalide loomine on kui maa
viljastamine.
Kogu tegelikkus toimib nähtamatusest.
Eve pildid valmivad tundes end olevana kõiksusetervikus avatuna ja kaitstuna. Tegu pole väljamõeldistega ega
osava
kindamustri kombineerimisega. Võtame ofordi «Elu ringkaitse». Hakkame mööda seal ringlevat joont liikuma ja
leiame mehe
profiili, millest eemaldudes kujustab joon naise profiili, tema käe, ja selle graatsilisse hoidesse terve hulga
kaitsealuseid. Ja all kujustab joon linna ja maja oma materiaalsuses. Liikudes mööda joont leiame ta loogetele
otstarbe
ja põhjenduse. Ent miks see joon siiski nii palju konkreetseks (nagu lähemalt uurides selgub!) kujustab? Idee
lõi end
inimese kaudu. Kuidas ma saan end kui inimest pidada mõtetuks. Keha ehk käsi saabki olla minu idee väljendajaks,
olgu
selleks või pisim detail või kriips või punkt või mistahes joonte pundar.
Tuleme tagasi joone karakteri juurde. Minu enda sisemine dünaamika ongi karakter, mis hakkab looma mustreid.
Kulgedes
käeliselt mööda joont, otsin harmooniat ennekõike iseendas.
Lisaks kontsentratsioonist tulenevale joone õigele kohalolule on tööde energeetilisuse allikaks ka nende vahetu
teostus.
Sel põhjusel on Eve Luige ofordid üle maalitud. Pressi alt tulev tõmmis on tema jaoks vaid
toorik, masin justkui hävitab mõjusa eheduse. Eluenergia annab pildile tagasi vahetu kehaline kontakt,
ülemaalimine, mis
loob eelduse ka kunstniku ja vaataja soojemaks suhteks. Samal põhjusel ei rahulda Eve Luike ka arvutikunst.
Selle analüüsi peale vajasime juba hädasti mõnd võrdlust. Eesti kunstist meenub Concordia Klari juugendliku
figuuriga
graafika. Ent kujund tema piltidel on hulga konkreetsem, rohkem teadlikult valitud rekvisiit lokaalsest
ümbrusest
(Tallinnast või Saaremaalt), üks fragment olemistervikust. Meeleolult on Klar samuti hoopis teine, eleegiline,
palju
staatilisem.
Teiseks ja üllatusena meenub tartlanna Kadi Kreis. Lähemal vaatlusel üllatus suureneb: Kadil on sama hoogne
dünaamika
figuuris, sama enesetunnetuslik kirg, sama alateadvuslik ja seletamatu tõmme ornamendi poole.
Ja Hannes Starkopf, kelle juugendliku vormiga, multivärvilised skulptuurid kriitikuile peavalu teevad. Nii väga
tahaks,
et ta ei lahkuks sellelt rajalt (nagu lahkus Anton Starkopf 1920ndate lõpul - ja pea kogu eesti kodumaine kunst
- oma
huvitavalt ekspressiivselt rajalt ning suubus välist vaatlevasse/markeerivasse realismi). Kui ta liiguks sel
teel edasi
20, 30 aastat! Tunnetuslik element lisanduks, kasvaks kord-korralt. See oleks otsatult põnev!Tundub, et Eve Luik
liigub
oma «tühja» pildi suunas (nagu kõik mõtestavad kunstnikud liiguvad oma «tühja» pildi suunas). See ei pruugi olla
absoluutselt tühi pilt (nagu Malevitshil «Valge ruut valgel taustal») kuid see on puhastatud kõigest
ebaolulisest nii,
et võib tunduda, et seal ei ole enam midagi vaadata, või on liiga vähe (näiteks Rembrandti «Kadunud poja
tagasitulek»).
Ent seda totaalsem on sisemine laeng. Ja seda enam selginenud vahendid.
Ogad - need on läbitungimised aegades. Nende abil avan endale tee tundmatusse. Need on minu enda poolt välja
suunatud.
Nad sisaldavad jõudu, totaalset läbimurret. Teravikud, nooled, viskumised - need väljendavad mu soovi tõukuda,
sooritada
lahtihüpe olevasse. Ehk tühjusesse. Ehk kodutusse. Lahtihüpe kodutusse annab - kodususe, annab tasakaalu, mis
võimaldab
hõljuda maa ja taeva vahel. See, mis Eve Luige piltidelt vastu vaatab, pole teps mitte pealtnäha puhtus või
naiselik
korraarmastus. See on riskantse hüppe peal saavutatud tasakaal. See on selle näituse suurim sõnum.
Näitusele „NAINE. ASENDUSKEHA.” 2020
Teose „TULIDRAAKON FATHMA” kirjeldus.
Juba Sigmund Freudi järgi tuleb kunstniku loomingut vaadelda kui alateadvusse peidetud tungide, instinktide ja
eriti
seksuaalinstinktide sublimeeritud avaldust, kui õilistatud unistust ärkvelolekus. Süvenedes oma elamustesse
eraldub
kunstnik tegelikkusest ja väljendab spontaanseid nägemusi.
Enda teoseid, nende hulgas ka „Tulidraakon Fathmat” võib vaadelda kui teatud müstilisi, meeltega tajumatuid,
vaimselt
aimatavaid maailmu. Antud teoses väljendub minu sügavaim MINA, mis on täiuslik kehaliselt, vaimselt ja
moraalselt, mille
potensiaali väljatoomine alateadvusest nõudis suurt ressurssi. „Tulidraakon Fathma” sündis minu sügavamatest
impulssidest ja materialiseerus koos talle omaselt ainuõigete kunstiväljunditega ning valgustkiirgavate ja
peegeldavate
meediumitega.
Selle „ürgnaise” plastilisust, sensuaalsust, liikuvust ja väge iseloomustan põimuvate, julgelt
kurviliste,
elegantselt looklevate, katkematult voolavate ja hoogustavate joontega. Palju omavahel seotud ja erisuunalisi
ning
erivärvilisi jooni mõjuvad samamoodi, nagu erinevad, üksteisele vastutöötavad stiihiad. Nii suhestun oma
loomingus
fundamentaalsete allhoovuste võngetega, kus maisuse ja taevasuse segunemisel tekib elu stiihiline essents ja
pingutuse
rahulolu. Avastades üha uusi joone, värvi ja vormi seoseid ning lõpmatuseni arenevaid lahenduskäike on lõpuks
siiski
vaja selle kõige ohjeldamist, struktureerimist ja kunstiliselt enda tahtele allutamist. Ei saa siinkohal mööda
minna
Leonardo da Vincist, kes muuhulgas ütles, et kunst on mõõt ja arv, „ matemaatiliselt tõestatav”, niisiis ise
teadus.
Ning ta väljub teaduse piiridest, otsides mitmekesiste vormide saladusi ja nende harmooniat, kokkukõlavaid
proportsioone ja vahelduvaid rütme, milles peitub varjatult ilu saladus.